Inimkaubandus on probleem, millest maailmas üha rohkem räägitakse. Põhjus selleks on lihtne - tegemist on nii siseriiklikku- kui rahvusvahelist julgeolekut ohustava nähtusega, mis rikub väga paljude inimeste põhiõigusi. Inimkaubitsejad kasutavad osavalt ära inimeste vaesusest, töötusest, majanduslikust- ja soolisest ebavõrdsusest tingitud soovi minna välismaale või suurlinna paremat elu otsima. Ahvatlevad tööpakkumised meelitavad inimesi vahetama elukohta ning asuma tööle kurjategijate huvides.

Kuigi inimkaubandus ei ole maailmas uus probleem, muutus see Euroopas eriti aktuaalseks pärast 1990ndate aastate alguses Kesk- ja Ida-Euroopas toimunud poliitilisi ja majanduslikke muudatusi. Piiride avanemine ida suunas, sisemise piirikontrolli puudumine Lääne-Euroopas, tehnika areng ning inimeste ülemaailmne liikumine on kõik aidanud kaasa rahvusvaheliselt organiseeritud kuritegevuse kasvule ja inimkaubanduse kiirele ning laialdasele levikule. Ka Eesti ei ole kahjuks probleemist puutumata jäänud.

Inimkaubanduse temaatika kerkis Eestis jõuliselt esile 2002.aastal, mil algas Põhjamaade Ministrite Nõukogu rahastatud Põhja- ja Baltimaade naistega kaubitsemise vastane ühiskampaania. Paralleelselt toimus ka Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) meediakampaania "Sind müüakse nagu nukku". Põhja- ja Baltimaade naistega kaubitsemise vastase ühiskampaania raames viidi Eestis läbi ka esimesed sotsioloogilised uuringud inimkaubanduse teemal.

Seadusandlus

Uurimused