Sugu telepildis 2020

Õppevahendi “Sugu telepildis 2020” eesmärk on arendada kriitilist vaadet meeste ja naiste telepildis kujutamise vallas ja selle peamine fookus on, kes ja mis asjaoludel saab sõna teleekraanil. Õppevahendi peamine sihtgrupp on meediaprofessionaalid – materjal sobib koolituseks, programmiarenduseks ja programmide hindamiseks. Õppevahend on kasulik ka ajakirjanduse ja kommunikatsiooni üliõpilastele, aga sobib ka vabaühendustele, keda huvitab soolise võrdõiguslikkuse temaatika ja kuidas meedia sugude kujutamisel toimib.

Paljud uuringud viimastel aastakümnetel (Screening Gender, Pilvre 2011) on näidanud, et meeste ja naiste kujutamine televisioonis on stereotüüpne.  Kuna auditooriumid on järjest enam fragmenteerunud ja nõuavad üha enam oma kitsamatele huvidele vastavat teleprogrammi sisu, siis on stereotüübivaba sugude kujutamine väga oluline element kvaliteetses programmis. 

Avalik-õigusliku televisiooni ülesanne on teenindada võrdselt laia auditooriumi erinevaid esindajaid ning mitmekesine ning õiglane meeste ja naiste kujutamine tähendab lõppkokkuvõttes huvitavamaid saateid vaatajate jaoks. Erakanalid on huvitatud kommertsedust ja mitmekesine, erinevaid sihtgruppe kõnetav pilt toob kaasa atraktiivsema sisu.

1996. aastal otsustasid 5 Euroopa avalik-õiguslikku telejaama: YLE/Soome, SVT/Rootsi, NOS/Hollandi, DR/Taani ja NRK/Norra ühendada ressursid, et tuua teletegemisse mitmekesisust. Võrgustikuga liitus hiljem ZDF/Saksa. Koos alustasid need telejaamad projekti “Screening Gender”(e.k. “Skriinides sugu”, aga mugavuse huvides oleme tõlkinud selle väljendi “Sugu telepildis”). 1997-2000 sai projekt rahalist toetust Euroopa Komisjonilt.

Tartu Ülikooli uurimisgrupp sai 2002. aastal projekti juhtinud Hollandi telekanalilt NOS loa Eestis läbi viia telepildi analüüs vastavalt “Screening Genderi” projekti jaoks väljatöötatud kontentanalüüsi metoodikale ja anda Avatud Eesti Fondi toetusel välja ka analoogne õppevahend Sugu telepildis. Analüüsiti ka erakanaleid Kanal 2 ja TV3. 

2020 tehti Tallinna Ülikoolis Elualasid Lõimiva Eriala (ELU) kursuse Sugu telepildis 2020 raames ETV, Kanal 2 ja TV 3 programmide analüüs, vastavalt “Screening Gender” analüüsi metoodikale ja selle projekti tulemusena valmis ka käesolev õppevahend.

Sissejuhatuses saab ülevaate õppevahendi eesmärgist, sihtgruppidest ja loomise ajaloost. 

Järgnev  osa hõlmab ETV, Kanal 2 ja TV3 kanalite analüüsi tulemuste kokkuvõtte ja toob esile peamised tendentsid Eesti telepildis sugude kujutamisel, fookusega, kes saab teleekraanil sõna ja mis asjaoludel. Tulemused on esitatud vastavalt telepildi analüüsi juhendis  püstitatud küsimustele. 

Esiletulnud tendentside juures on videomaterjal näidetega ja pakutud näidisküsimused aruteluks. 

Teises osas on toodud analüüsi tulemused telekanalite kaupa ETV, Kanal 2, TV3 sama loogika alusel. 

Kolmandas osas on püstitatud loovülesanded sugude kujutamise temaatika edasiseks käsitlemiseks

Kui televisioon 1950 ja 1960ndatel meie vanemate ja vanavanemate elutuppa jõudis, siis räägiti sellest uuest meediumist kui “aknast maailma”. Ja see ei väljendanud mitte ainult lootusi ühisest maailmast, mis jõuaks kõikjale ja igaüheni. “Aken maailma” peegeldas ideed, et meedia ülesanne, ning eriti just teleajakirjanduse ülesanne on see aken maailma avada. Seega pakuks meedia vaatajatele ühise reaalsuse peegli. Vaatamata meediamaailmas aset leidnud muutustele ja interneti levikule on televisioon endiselt aktuaalne kanal. 

Vaatenurk, mis eeldab, et me elame läbipaistvas maailmas, mida meedia võimalikult erapooletult ja üheselt peegeldada saab, tundub tänapäeval lihtsustatud. Selle asemele on juurdumas vaatenurk, mis algab ajakirjanike ja saate tegijate kohustusest peegeldada reaalsust, mis tegelikult on väga mitmekesine, aga lõppkokkuvõttes on kõik see, mida me teleekraanil näeme, alati mingi kindel maailma tõlgendus, konkreetne reaalsuse rekonstruktsioon. Me näeme reaalsust nii, nagu seda kogevad ja mõistavad saate tegijad ja lisaks sellele me anname sellele veel oma tõlgenduse.  See on reaalsuse versioon, mis tekib keerukates, paljude valikuvõimalustega tootmis- ja mõtestamisprotsessides, kus sünnivad tähendused. 

Valikuvõimalused puudutavad teemasid, külalisi, stsenaariumi, süžeed, kohta, valgustust, heli, kaamera nurka ja liikumist, toimetamist, muusikat, kommentaare jne. Need otsused mõjutavad reaalsuse pilti, mis auditooriumini jõuab. Saate tegijatel on seega otsustav roll selles, kuidas televisioon kujutab maailma.

 

Sugude kujutamine

Selle õppevahendi peamine huviaspekt telepildis on soo kujutamine ehk viisid, kuidas mehi ja naisi telepildis kujutatakse läbi kitsama fookuse: kuidas nad saavad ekraanil sõna. Millistena ja mis asjaoludel  ilmuvad naised ja mehed teleekraanile? Kuidas kaamera salvestab või millise pildi loob meestest ja naistest? Kas on olemas mingeid selgeid erinevusi selles, kuidas naisi ja mehi kujutatakse? Kas meeste ja naiste rollid teleekraanil ja selle välises maailmas on vastuolulised? Kas on lihtne kindlaks teha stereotüüpne lähenemisviis soorollidele telesaadetes? Või on see keerukam kui esmapilgul tundub?

Õppevahendi “Sugu telepildis” (“Screening Gender”) materjalid illustreerivad ja analüüsivad soorollide kujutamise viise. Kujutamine (representatsioon) tähendabki otseselt portreteerimiskunsti, kellestki portree joonistamist. Portree on representatsioon. Siit tuleneb kohe lõhe reaalse ja kujutatud isiku vahel, olenemata sellest, kui lähedane reaalsusele portree välja kukub. “Kujutamise” mõiste sisaldab ka subjekti: keegi tegelikult juhib pildi loomist.

Igas sõnaraamatus viitab “stereotüübi” definitsioon suhtele taju ja pildi või iseloomustuse vahel. Stereotüübi all mõistetakse tavaliselt üldistust, mis põhineb kas reaalsetel või tajutud iseloomujoontel või tunnustel. Sugu kultuurilises mõttes tähendab ühe sugupoole, kas siis mehe või naise, sotsiaalsete ja kultuuriliste tunnusjoonte kogusummat.

Sugu on bioloogiline tunnus, mis eristab mehi ja naisi. Kuid ühiskond kipub lisama kõikvõimalikke tähendusi kummalegi sugupoolele. Aja jooksul saavad neist kultuurilistest tähendustest soorollid või identiteedid, mida me nimetame peamiselt maskuliinseteks või feminiinseteks. Sugu kui sotsiaalkultuuriline nähtus viitab ajalooliselt, sotsiaalselt ja kultuuriliselt konstrueeritud soolistele erinevustele.

Seega pole sotsiaalkultuuriline sugu mitte ainult naiste valdkond. Sugu on kontseptsioon, mis sõltub naiste ja meeste vaheliste suhete tõlgendamisest ja neile tähenduse andmisest. Tõlgendused ja tähendused pole kunagi lõplikult paika pandud, vaid on muutuvad. Tõendeid muutuvatest arusaamadest ja tõlgendustest sugude vallas võib leida kõikjalt – poliitikast, haridusest, tervishoiust, ärist, meediast jne.

Ajaloolises plaanis on seega naiste sotsiaalne vabanemine suhteliselt hiljutine nähtus. Seega pole ka üllatus, et kõik kaasaegse naiste liikumise algatatud muutused pole veel jõudnud kõikidesse kultuurivaldkondadesse – kaasa arvatud meedia. Sugude kujutamine, või feminiinsete ja maskuliinsete soorollide kujutamine on ka kultuuriline nähtus. Nii nagu muutuvad soorollid ja ühiskonna sooliste suhete kord, nii muutub ka kujutamine.