Kokkuvõte
Väitekirjas vaadeldakse nõukogude eesti naisautorite teoseid, mida võib näha kui naisarenguromaane – romaane sellest, kuidas noorepoolne naistegelane elus oma kohta otsib, püüab jõuda selgusele oma tahtmistes ning lepitada neid sotsiaalsete ootustega. Nõukogude perioodi puhul on huvitav ennekõike see, kuidas kujutatakse naistegelase isiklikku ja ühiskondlikku arengut tingimustes, kus totalitaarne riigikord propageerib ülalt alla „naisemantsipatsiooni“ ideed, kuid praktika on märksa mitmekihilisem. Selle uurimiseks visandatakse väitekirjas kaks viisi neid romaane lugeda: esiteks tavapärase nõukogude eesti kirjandusloo osana, mispuhul on eelduseks, et (hea) kirjandus tõstab mässu valitseva korra ja nõukogude kirjandusideoloogia vastu; teiseks feministlike lugudena naiste ühiskondlikust eneseteostusest. Võiks arvata, et need kaks lugemisviisi on 180-kraadises vastuolus – naise „ühiskondlikuks saamine“ on igav ja võimutruu süžee, mida pole võimalik võtta tõsiseltvõetava arenguloona. Materjalist selgub aga, et nii lihtne on asi harva. Kommunismi rajale pöörduv kangelanna võib meenutada pahelist filmidiivat; tööelus pettuv ja tuumikperekonda ihaldav noor naine võib mõjuda väga nõukogulikuna. Lähema analüüsi all on peamiselt 1960. aastatest pärit sõjaromaanid Luise Vaherilt, Lilli Prometilt ja Aimée Beekmanilt ning peamiselt 1970. aastatest pärit nn abieluromaanid Veera Saarelt, Aimée Beekmanilt, Aino Pervikult ja teistelt. Üldise tendentsina joonistub välja, et naisautorite sõjaromaanides esindavad n-ö naiselikud argitoimetused isiklikku ja tsiviilelu, mis mängitakse välja vastandina avalikule, maskuliinsele, heroilisele sõjanarratiivile. Seevastu abieluromaanides kipub isegi intiimsfääri kujutamine ümber tõlgenduma avalik-ühiskondlikuks, lausa sotsioloogiliseks kommentaariks. Eelloona tutvustatakse kaht Aira Kaalu 1950. aastatel ilmunud pikemat proosateost, järelloona kaht Mari Saadi 1980.–1990. aastate romaani.
Väitekiri TÜ DSpace repositooriumis http://hdl.handle.net/10062/61275