Polli, Kadi. Balti aadlipreili kunstiharrastusest. Helene Marie Zoege von Manteuffel (1773/74-1842) (2014)

Polli, Kadi (2014). Balti aadlipreili kunstiharrastusest. Helene Marie Zoege von Manteuffel (1773/74-1842) / Artistic pursuits of an aristrocratic Baltic lady. Helene Marie Zoege von Manteuffel (1773/74-1842). Eesti Kunstimuuseumi toimetised, 4(9), 11 - 38.

Eesti Kunstimuuseumi Toimetised 4(9), 2014

 

Üks huvitavamaid ja vastandlikumaid perioode naiste kunstilise eneseväljenduse loos on olnud valgustussajandi lõpp ja 19. sajandi algus – sõpruse- ja tunnetekultuuri aeg, mil pöörati tähelepanu tütarlaste haridusele ja hinnati „naiselikku” talenti. Lisaks hästi tuntud nimedele (Angelika Kauffmann, Élisabeth Vigée-Lebrun jt) tegutses toonase Euroopa akadeemilise kunsti äärealal ja sellest väljaspool hulk tagasihoidlikuma loomekaarega naisi, kelle roll japärand on praeguseks samuti kunstiajalugu mitmekesistav ja uusi narratiive avav teema.2 Balti provintsides oli kunstielu – kunstnikkond ja haridusasutused – 18. ja 19. sajandi vahetusel tervikuna alles tekkimas ning kunstiharrastuse ja -professiooni piirid hägusad. Nii on ka selle aja balti naiste loomingulisi tegevusi väga vähe käsitletud.3 Kui baltisaksa kirjandus tunneb valgustuslikest aastakümnetest vähemalt kahte lennuka elukäiguga kirjutavat aadlidaami – Elisa von der Recket (1754–1833) ja Barbara Juliane von Krüdeneri (1764–1824), siis kunstivallas selliseid silmapaistvaid isiksusi esile pole tõusnud. Ometi oli tütarlaste joonistusharrastus ja -õpetus ka valgustusaja Eesti- ja Liivimaal tähelepanu ja kandepindakoguv teema. Seda tõendavad nii mitmed vihjed balti publitsistikas, toonaste koduõpetajate mälestused, joonistustundide kättesaadavus suuremates keskustes kui ka üksikud tänaseni säilinud visuaalsed jäljed balti naiste kunstiharrastusest (sh maalikoopiad).4

 

Märkused

1 Zoege von Manteuffeli suguvõsa genealoogiates on Helene Marie sünniaastaks 1773: Geschichte der Familie Zöge von Manteuffel ehstländischer Linie. Hrsg Hermann Zöge von Manteuffel, Eugen von Nottbeck. Reval: In Commission bei J. Wassermann, 1894, lk 86–89. Tema abikaasa von Kügelgeni perekonna arhiivimaterjalides on aga kasutusel daatum 1774.
2 Saksa valgustusaja naiskunstnike väärtustamisest vt: Zwischen Ideal und Wirklichkeit. Künstlerinnen der Goethe-Zeit zwischen 1750 und 1850. Hrsg Bärbel Kovalevski. Verlag Gerd Hatje, 1999.
3 Ka esimesed kaasaegsed üldkäsitlused balti naiste kohta keskenduvad ajaliselt pigem hilisemale, 19. saj lõpu / 20. saj alguse perioodile: nt A. Wilhelmi, Lebenswelten von Frauen der deutschen Obersicht im Bal-tikum (1800–1939). Eine Untersuchung anhand von Autobiographien. Veröffentlichungen des Nordost-Instituts, kd 10. Wiesbaden: Harrassowitz Verlag, 2008; L. Lukas, Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus; Tartu: Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule osakond, 2006.
4 Vt lähemalt: R. Loodus, Kunstielu Eesti linnades 19. sajandil. Uurimusi Eesti kunstist ja kunstielust. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, Ajaloo Instituut, 1993, lk 13 jj; K. Polli, Naine kopistina. 19. sajandi baltisaksa maalijannad. – Meistriteoste lummus. Koopia Eestis 19. sajandil. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, Kadrioru kunstimuuseum, 2005, lk 64–81.

 

Väljaandest

Eesti Kunstimuuseumi Toimetised, 4 [9] 2014
Proceedings Of The Art Museum Of Estonia, 4 [9] 2014

Naiskunstnik ja tema aeg A Woman Artist and Her Time

Sissejuhatus väljaandele

Käesolev Eesti Kunstimuuseumi Toimetiste naiskunstiajaloo erinumber on temaatiliselt välja kasvanud ning jätkuks Adamson-Ericu muuseumis 1995. aastast alates toimunud uurimus-likule näitustesarjale „Eesti esimesi naiskunstnikke” ning aastast 2002 toimunud seminari-dele „Naiskunstnik ja tema aeg”. Tegemist on Eesti Kunstimuuseumi ühe pikemaajalisema ning jätkuva projektiga, mille eesmärgiks on olnud sihipäraselt läbi töötada, publiku ette tuua ja kunstiajaloo üldpilti kinnistada meie esimese põlvkonna naiskunstnikud, kes alusta-sid oma õpingute, professionaalsete valikute ning loometeega 20. sajandi alguskümnendeil. Sarja raames on käsitletud Salome Trei (1905–1995), Lydia Mei (1896–1965), Natalie Mei (1900–1975), Agaate Veeberi (1901–1988), Aino Bachi (1901–1980), Karin Lutsu (1904–1993), Ann Audova (1904–2001), Ellinor Aiki (1893–1969) ja terve grupi Eesti esimeste naisskulptorite loometeed.1 Nii näituse kui ka rahvusvahelise konverentsiga „Modernistlik naine kunstis” oli 2012. aastal vaatluse all Eestiga elulooliselt ja oma loometee algusega seotud ning hiljem Suurbritannias, Mandri-Euroopas ja Aasias tegutsenud kosmopoliitne kunstnik Dora Gordine. Sellega täideti üks värvikas, kuid seni suhteliselt valge laik meie kultuuriloos.2Piirkondlikus kontekstis on käsitletud 19.–20. sajandi vahetuse naiskunstnike positsiooni Skandinaavias ka eesti kunsti arengut riivamisi puudutanud Önningeby kunstnikekoloonia näitel, kus oli ka Põhjamaade mõistes silmapaistvalt suur naiskunstnike osakaal.3

Kunstiloos marginaalsema, kohati ka varjatum poolega tegeldes on naiskunstnikelepühendatud näituste ja seminaride sarja korraldajaid ja kuraatoreid huvitanud, millised olidsajandivahetusel ja 20. sajandi alguskümnenditel emantsipeeruva modernse, nn uue naiseeneseteostuslikud pürgimused ning naiskunstnike tegevusvõimalused tugevate sooliste stereotüüpidega ühiskonnas. Näituste ja seminaridega on hästi välja joonistunud naiskunstiajaloos üsna levinud mudel, kus naiskunstnike looming ning ka erineva, nn naispilguganähtu suhestus oma kunstilise keele ja vormiotsingutega orgaaniliselt meie kunsti arenguüldtendentsidega. Kuid seminaride ettekanded on selgelt esile toonud soopõhised erinevused sotsiaalsetes hierarhiates ja identiteedimudelites. Naiskunstnike loomingut ja nendeloometee eri aspekte analüüsides on käsitletud laiemalt naisloojate positsiooni ühiskonnas, õppimise ja arenguvõimalusi, mitmesuguseid rollikuvandeid ning nende mõju naiste valikutele, professionaalsele identiteedile ja enesedefinitsioonile. Kogumikule tõukeks olnudseminaridel on võrdlevat konteksti luues käsitletud ka laiemalt naisloojate temaatikat erinevates kultuurivaldkondades, naiste elumustreid ja valikuid ning kohanemisstrateegiaidja traumasid ajaloo tõmbetuultes nii paguluses kui ka muutunud kultuurikaanonitegakodumaal.

Adamson-Ericu muuseumi naiskunstiajaloo näituste ja seminaride sari sai alguse 1990. aastate teisel poolel sünkroonselt soo- ja naisuuringute programmide ning feministliku uurimismetodoloogia kursuste käivitamisega Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis(toona Tallinna Pedagoogikaülikool), Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse rajamise ningkaasaegse feministliku kunsti kureerimispraktikatega Eestis.4

Muuseumi poolt initsieeritud naiskunsti-ajaloo temaatiline sari on saavutanud kindla positsiooni meie kultuuripildisning on rõõm tõdeda, et sarja üks projekte on innustanud ka antud kogumikus kirjutavaautori Kai Stahli doktoritöö teemavalikut Turu Ülikoolis.

Käesolevasse kogumikku koondatud artiklites vaadeldakse naiskunstnike temaatikatlaiemas ajalises piiritluses. Kadi Polli käsitleb oma artiklis seni Eesti kunstiajaloos vähe-
uuritud valdkonda – 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi esimese poole baltisaksa naiste kunstiharidust, spetsiaalselt neile mõeldud kunstiõpetusprogramme ning naiste kunstiharrastustja positsioneerumist ühiskonnas. Ida-Euroopa uuringutele spetsialiseerunud noor USA kunstiajaloolane Bart C. Pushaw analüüsib 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse naistekunstipürgimusi ja naiskunstnike positsiooni Eestis. Baiba Vanaga annab põhjaliku ülevaate läti esimestest naismaalikunstnikest 20. sajandi alguses ning toob välja kunsti suures narratiivis marginaalsemalt varju jäänud läti naiste varasemad pürgimused professionaalseskunstis. Juta Kivimäe tutvustab eesti esimesi naisskulptoreid, kes alustasid oma loometeed 1920.–1930. aastatel. Ta uurib naisskulptorite õpinguid, erialaseid valikuid, arenguteed ja töövõimalusi kunstis tehnoloogiliselt ehk kõige enam maskuliinsel alal. Kai Stahl analüüsib eesti esimeste naiskunstnike seas ainulaadse sõsarkonna – Kristine, Lydia ja Natalie Mei – ja nende sõpruskonda kuulunud Dora Gordine’i tulemist Eesti kunstiellu alates 1910. aastate teisest poolest ning nende valitud tehnikaid ja eneseväljendusstrateegiaid. Arhitektuuriloolased Tiiu Parbus ja Ingrid Ruudi käsitlevad sookesksele arhitektuurianalüüsile tuginedes eesti esimese professionaalse ja aktiivselt väljapaistva naisarhitekti Erika Nõva isikut ja loomingut, tuues ühtlasi esile ka Eestis seni suhteliselt vähe kasutatud feministliku metodoloogia piire avardavad võimalused arhitektuuriajaloo uurimisel. Anne Untera püstitab küsimuse, miks üks esimesi eesti naiskunstnikke, oma andelaadi ja sõjaeelse loominguga meie graafikaajaloo legendiks kujunenud Salome Trei paguluses kunstiloomingust peaaegu sootuks loobus. Vastuste leidmiseks analüüsib ta kunstniku pagulasperioodinaisajaloo traumauuringute printsiipidele tuginedes.
Raportina on Mai Levin koostanud faktitiheda ülevaate naiste kunstiõppevõimalustest ja õppuritest Eesti Vabariigis 1918–1940.

Koostajad tänavad kõiki, kes on pühendunult panustanud käesoleva toimetistenumbri teokssaamisele – erinevaid teemasid ja vaatenurki avades on see täienduseks Eesti naiskunstiajaloo uurimisel.

Kersti Koll
koostaja

Märkused

1 – 1995. aastal toimus näitus „Salome Trei graafikat 1937–1943”, kuraator Anu Allikvee; 1996. aastal näitus „Lydia Mei”, kuraator Juta Kivimäe; 2000. aastal näitus „Natalie Mei 100. Teatrikostüümid, kavandid ja vabalooming”, kuraatorid Kersti Koll, Mai Levin, Ülle Kruus ja Gustav-Agu Püüman; 2002. aastal näitus „Agaate Veeber” ning seminar „Naiskunstnik ja tema aeg”, kuraator Anne Lõugas; 2003. aastal näitus „Aino Bach” ja seminar „Naiskunstnik ja tema aeg”, kuraator Anne Lõugas; 2004. aastal näitus „Eesti esimesi naisskulptoreid” ja seminar „Naiskunstnik ja tema aeg”, kuraator Juta Kivimäe; 2005. aastal näitus „Karin Luts” ja seminar „Naiskunstnik ja tema aeg”, kuraator Kersti Koll; 2007. aastal näitus „Ann Audova. Ku-misev valgus” ja seminar „Naiskunstnik ja tema aeg”, kuraatorid Enn Lillemets ja Ülle Kruus; 2010. aastal näitus „Ellinor Aiki” ja seminar „Naiskunstnik ja tema aeg”, kuraator Ülle Kruus.

2 – Näitus „Dora Gordine. Skulptor, kunstnik, disainer”, 2012, kuraatorid Jonathan Black ja Brenda Martin (Dorich House’i muuseum, London) ja konverents „Modernistlik naine kunstis” Kumu kunstimuu-seumis 01.06.2012, kuraatorid Juta Kivimäe ja Ülle Kruus.

3 – 2011. aastal toimus näitus „Naiskunstnikud Ahvenamaa Önningeby kunstnikekoloonias” ja loengud, kuraatorid Kjell Ekström (Önningeby muuseum) ja Kersti Koll.

4 – Vt nt: S. Lie, Mis on naisuurimus? – Ariadne Lõng, 1, 2, 2000, lk 14.

 

Vaata ka


Parbus, Tiiu; Ruudi, Ingrid. Emantsipeeriv arhitektuur. Erika Nõva ja modernistlik arhitektuuridiskursus sookriitilisesperspektiivis. Eesti Kunstimuuseumi Toimetised (4 [9] 2014): Naiskunstnik ja tema aeg. https://enut.ee/parbus-tiiu-ruudi-ingrid-emantsipeeriv-arhitektuur-erika-nova-ja-modernistlik-arhitektuuridiskursus-sookriitilisesperspektiivis-eesti-kunstimuuseumi-toimetised-4-9-2014-naiskunstnik-ja-tema/

Varblane, Reet. Kogumik kui käsiraamat. Sirp, 06.02.2015. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/kogumik-kui-kasiraamat/

Seotud teemad