12. novembril 2022 toimuvad Eestis esmakordselt naispaaride meistrivõistlused bridžis[1].
Rääkides naiste eraldi kategooriast bridži- või ka muu mõttespordi võistlustel, tekib alatasa küsimus, miks seda üldse vaja on – erinevalt enamikust spordialadest, kus mängib rolli soost paratamatult sõltuv füüsiline võimekus, ei tohiks ju ainult mõistusest sõltuval alal sugudel vahet olla.[2] On väidetud, et kuigi keskmise osas sugudel erinevust ei olegi, on meeste seas vaimsete võimete osas suurem varieeruvus, st rohkem nii tippe kui ka skaala madalama osa esindajaid.[3] See võib teatud määral õigustada seda, miks näiteks bridžis koosnevad avatud koondised (bridžis ei ole mitte meeste ja naiste, vaid avatud ja naiste kategooriad) üle maailma valdavalt meesmängijatest. Siiski ei eksisteeri bridž väljaspool ühiskonda, nii et teatav roll on usutavasti ajaloolistel ja sotsiaalsetel põhjustel, mistõttu bridžimängijate seas on üldiselt rohkem mehi ning paljudel naistel võib olla meestest keerulisem leida koduste ja perekondlike kohustuste kõrvalt aega bridžile pühenduda. Mööda ei saa paraku vaadata ka sellest, et paljud (eriti noored) naismängijad puutuvad bridži mängides kokku seksistliku suhtumisega[4], mis võib hullemal juhul rikkuda mängurõõmu.
Marion Ründal (enutlane, kultuurikorraldaja, bridžimängija alates 2001): Minult kui feministilt on tihti küsitud, miks nii vähesed naised bridži mängivad. Ma olen vastuse võlgu jäänud – ei saanud isegi aru, sest vaimsel tasandil ma mängijate vahel vahet ei leidnud. Pikapeale olen aru saanud, et ka siin nagu paljudes muudes valdkondades on peamine põhjus sotsiaalsel faktoril – naistel on harva aega täielikult oma hobile (mis bridžimäng Eestis on, meil pole ühtegi nö professionaali) pühenduda – oma aja nõuavad lapsed, töö, hoolduskoormus kodus ja halvemal juhul ka vanurihooldus. Teiseks olen ma tähele pannud, et paljud naised ei mängi individuaalseid võistlusi (kus igas voorus on partneriks loositud suvaline mängija), kuna nad ei tunne ennast laua taga mugavalt, sest mehed üldjuhul kirjeldavad oma (enamasti siiski partneri) vigasid laua taga ekspressiivselt ja kõva häälega. See loob vähemalt minu jaoks laua taga ebameeldiva õhkkonna.
Maarja Oras (jurist, Eesti Turniiribridžiliidu juhatuse liige, bridžimängija alates 2005): Arvan, et ideaalses ühiskonnas ei pruugiks naistele eraldi võistlusi vaja olla. Kuna sinna on aga pikk tee minna, loob selline turniir naistele minimaalselt võimaluse tegeleda oma harrastusega laiemas, kuid siiski turvalises ja võrdlemisi seksismivabas keskkonnas. Kõrgemal tasemel motiveerib eraldi naiste koondiste läkitamine suurvõistlustele naismängijaid ennast arendama, isegi kui ei usuta (võimalik, et põhjendamatult) enda võimesse jõuda avatud koondisesse. Laiemalt võttes aga on bridži kui vaimset tervist edendava[5] mõttespordiharrastuse populariseerimisele kahtlemata kasulik pakkuda võimalust saada eduelamust heast tulemusest või ka lihtsalt mängumõnu “omasuguste” seltskonnas võimalikult paljudele mängijate kategooriatele – lisaks soopõhistele korraldatakse ju eraldi võistlusi ka eri vanuseklassides noortele (U16, U21, U26, hiljuti lisandus U31) ja seenioridele (üle 62a). Omalt poolt loodan, et naispaaride meistrivõistlustele tuleb ka neid naisi, kes seni piirdunud mängimisega pigem kodus või sõpruskonnas, ja ehk saab mõni neist sellest julgust jätkata mängimist ka näiteks kohalikus klubis või miks mitte muudel üleriigilistel võistlustel.
Tuul Sepp (Tartu Ülikooli loomaökoloogia kaasprofessor, bridžimängija alates 2004): Eesti naiste bridži meistrivõistluste korraldamine on igati tervitatav algatus ja ootan põnevusega võimalust võistlustel kaasa lüüa. Bioloogiliselt on põhjust eeldada, et naised on keskmiselt (ja see on oluline mõista, et just keskmiselt, mitte individuaalselt) vähem võistluslikud kui mehed, mistõttu naiste osakaal võistluslikel aladel jääb tihtipeale meeste omale alla. Uurimused on näidanud, et meeste võistluslikkus tipneb just parimas sigimiseas, ehk siis 20-40 aasta vahel. Naistel nii selgelt eaga seotud võistluslikkuse seost ei nähta. Isiklikult pole ma aga sugugi veendunud, et meie ühiskond praegu on juba piisavalt küps, et mitte piirata naiste võistluslikkust soorollide kultuurilise jaotuse ja stereotüüpidega. Paraku langeb Eestis endiselt koduste askelduste põhikoormus sageli naistele, piirates nende võimalusi hobitegevuses ja võistlustes kaasa lüüa. Kui naiste bridžiturniir innustab rohkemaid naisi oma kaasasündinud võistluslikkust avastama ja väljendama, on see väga tervitatav nii bioloogiliselt kui ka kultuuriliselt. Head kaardiõnne kõigile!
[1] https://bridgescanner.com/event/estonia-women-pairs-championship-2022
[2] Vt selleteemalist uurimistööd bridži kontekstis: https://bridgemindsport.org/home/research/bridging-gender/.
[3] Vt selles osas nt https://books.google.ee/books?id=Xtq0M1f_aIMC&pg=PA302&redir_esc=y#v=onepage&q&f=false.
[4] Rohkelt näiteid leidub selles artiklis: https://bridgemindsport.org/wp-content/uploads/2021/05/bamsa-working-paper-bridging-sexism-05.2021.pdf.
[5] https://bridgemindsport.org/home/research/bridging-wellbeing/