Sooline võrdõiguslikkus spordis on olulise teemana üles kerkinud vaid hiljuti ning seetõttu on ka arengud selles valdkonnas alles algusjärgus. Sport on aga oluline osa maailmamajandusest ning valdkond, mis peegeldab ja ka kinnistab ühiskondlikke väärtuseid ja norme. Sport arendab olulisi oskusi, nt sihikindlus, juhtimine, meeskonnatöö, eksimustega toimetulemine jne. Lisaks on sport asendamatu osa tervislikust eluviisist. Seega on oluline ka selles valdkonnas analüüsida soolist aspekti ning meeste ja naiste vahelist võrdsust.
Rahvusvahelisel areenil oli üheks esimeseks arenguks 1991. aastal vastu võetud tingimus, et kõik uued spordialad, mis kandideerivad olümpiakavasse saamisele, peavad võimaldama nii meeste kui ka naiste osavõttu. Samas olid alles 2012. a Londoni Olümpiamängud esimesed mängud, kus naised osalesid kõikidel olümpiaaladel. Londoni mängud olid ka märkimisväärsed osalejate numbrite poolest: kõikidest osalejatest olid 44,2% osalejatest naised. Et arenguid selles suunas jätkata, võttis Rahvusvaheline olümpiakomitee 2016. aastal vastu Agenda 2020, milles üheks eesmärgiks on aastaks 2020 edendada soolist võrdõiguslikkust spordis koostöös riiklike olümpiakomiteede ning kohalike alaliitudega. Üheks alaeesmärgiks on saavutada 50% naiste osalus Tokyo olümpiamängudel.1
Euroopa Liidu tasandil on sooline võrdõiguslikkus spordis teemaks olnud aastast 2007. Kõige põhjalikumaks dokumendiks ELi tasandil võib pidada 2014. aastal avaldatud Euroopa Komisjoni strateegiliste meetmete ettepanekut aastateks 2014-2020.2 Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste uuringute põhjal kaardistas ELi soolise võrdõiguslikkuse instituut (EIGE) tõkked naiste ja meeste võrdsuse saavutamisel spordis.3 ENUTi spordi-teemaline uuring just neid tõkkeid analüüsibki.
Esimeseks ning väga oluliseks tõkkeks on juurdunud arusaam, et sport on pigem meeste ala. Spordiga seonduvaid tunnuseid peetakse pigem maskuliinseteks, nt tugevus, kiirus, vastupidavus. Meediakajastused tihti kinnistavad seda arusaama. See arusaam mõjutab potentsiaalselt nii meediakajastust, spordivõistlustest osavõttu kui ka sponsorlust.
Teise tõkkena on välja toodud naiste alaesindatust spordiorganisatsioonides. Eesti olümpiakomitee andmetel on 89% spordiorganisatsiooni/alaliidu presidentidest mehed ja 5% naised (ülejäänud spordiorganisatsioonides president puudub). Lisaks ei ole 26% spordiorganisatsioonide juhatustes mitte ühtegi naist, 37% vaid üks naine ja 27% vaid 2 naist. Samas igapäevaselt organisatsiooni juhtimisega tegelevatest tegevjuhtidest või peasekretäridest on 50% mehed ja 40% naised.
Kolmas oluline tõke puudutab treenereid. Eestis on abi- ja nooremtreeneritest vastavalt 48,8% ja 46,3% naised. Samas on kõrgematel tasemetel (treener, vanemtreener, meistertreener) on naiste osakaal märksa väiksem: vastavalt 32,3%, 33,4% ja 12,3%.
Esialgse uuringu põhjal võib öelda, et soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks spordis on esmalt tarvis mitmekülgset kvaliteetset soopõhist statistikat, mille kogumine oleks süstemaatiline. Kuna tegemist on vähe analüüsitud teemaga, on olemasolev statistika piiratud. Lisaks statistika kogumisele on tarvis alaliitudes tõsta teadlikkust soolise võrdõiguslikkuse kohta. Edasisteks sammudeks võiks olla mentorprogrammide loomine noortele treeneritele, eriti noortele naistreeneritele. Riiklikul tasandil alusdokumentide kooskõlastamine rahvusvaheliste suuniste ning eesmärkide oleks suureks edusammuks soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks spordis.
ENUTil on plaanis sporditeema käsitlemist jätkata ning teha koostööd nii teadlaste kui ka Eesti Olümpiakomiteega.
1 Olympic Agenda 2020: https://www.olympic.org/olympic-agenda-2020.
2 Euroopa Komisjon, “Gender Equality in Sport: Proposal for Strategic Actions 2014-2020“.
3 Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE), “Sooline võrdõiguslikkus spordis“.