„Tee teistele seda, mida sa sooviksid, et nad sulle teeksid,” selle oma tähise all astus tänavu 27. mail oma 8. peakoosolekuks Viinis kokku Rahvusvaheline Naisliit. See vanem ja mõjukaim naiste rahvusvaheline organisatsioon on oma 42-aastase tegevuse jooksul kogunud enda ümber rahvusvaheliste naisliinide kujul peaaegu kõik organiseeritud naised 41 riigist. Sõbralik koostöö kogu maailma naiste vahel, mis mahutab enesesse kõik need küsimused, mis naistele ligidad ja ühised inimkonna ühiskondlikus elus, sai eriti hoogu peale maailmasõda. See inimkonna katastroof, mille suurimad kannatajad olid naised ja emad, äratas nähtavasti kogu maailma naiste südametes äratundmise, oma jõudu ja võimeid tööle rakendama rahuaate levitamiseks ja rahtvastevahelise sõpruse arendamiseks. Ja see eesmärk ongi kujunenud rahvusvahelisc naisliidu esimeseks lipukirjaks ja tähtsamaks tööalaks. Sellest seisukohast välja minnes harutatakse seal teisigi küsimusi.
On ju täitsa loomulik, et sarnase hulga koondis, nagu seda on Rahvusvaheline Naisliit oma paljude kümnete miljonite liikmetega, saab teha tegeliku töö ainult komisjonide kaudu ja need komisjonid, missuguseid on üle kümne, näitavad meile piltlikult selle organisatsiooni tööalasid ja püüdeid. Nimetan nad seepärast siinkohal. Need on, peale paari, mis käsitavad liidu tegelikku asjaajamist, järgmised: 1) rahu- ja rahvaste koostööd, 2) õiguslikud küsimused, 3) naiste hääleõigus, 4) ühesugune kõlblus ja naistega kauplemise vastu võitlemine, 5) rahva tervishoid, 3) kasatus, 7) välja- ja sisserändamine, 6) kutseküsimused 8) laste hoolekanne, 10) kino ja 11) ajakirjanduse ja kunstikomisjonid.
Paratamatult kannab ka komisjonide töö Rahvusvahelises Naisliidus teistsugust laadi, kui üksikute riikide rahvuslistes koondustes. Kuna seal iga küsimus võetakse sõelumisele rahvusvahelises ulatuses, peatvad komisjonid piirduma vaid mõne üksiku põlevama küsimusega, koguma selle kohta materjali kogu maailma riikidest ning selle tulemusena töötama välja resolutsiooni, mis jällegi kannab rahvusvahelist laadi ja mis ühtlasi varustatud selle hädalikkust tõestava materjaliga paljudest riikidest. See resolutsioon esitatakse siis vastavale rahvusvahelisele asutusele, olgu see siis Rahvasteliit või mõni muu. Peapüüdeks on, et neist resolutsioonidest aja pikkusel töötatakse välja Rahvasteliidu poolt rahvusvahelised konventsioonid, mis ratifitseerituna üksikutes riikides omandavad juba seadusliku jõu. Väga mitme praegu juba maksva rahvusliste konventsioonide aluseks ongi olnud Rahvusvahelise Naisliidu resolutsioonid, kuna ju see koondus töötab kõige ligemas ühenduses Rahvasteliidu, samuti ka rahvusvahelise tööbüroo ja vaimlise koostöö instituudiga, kus asutustes töötataksegi ju välja rahvustvahelised konventsioonid. On selge, et Rahvusvahelises Naisliidus ei puudutata poliitilist, eriti üksikute riikide sisepoliitilisi küsimusi, kuna nende arutamine võiks kergesti tekitada lahkhelisid. Peatun võib-olla tunduvalt pikalt Rahvusvahelise Naisliidu tööviiside juures, kuid meil tavaliselt ei tunta neid ja on valitsemas, nagu seda mõnikord näed isegi meie ajakirjanduses, sootu vale arusaamine selle suure organisatsiooni kui ka tema kohapealse liikme Eesti Naisliidu tööst ja püüetest.
Liidu peakoosolekud, mis peetakse iga viie (tulevikus kolme) aasta järel igakord ise riigis, on suureks elamuseks neist osatvõtjaile. Töökoosolekud, milliseid peakoosolekute pika vaheaja tõttu on paratamatult palju, võivad suurele hulgale kergesti tunduda igavavõitu ja isegi hõredad, sest neil ei käsitata üksikuid küsimist sisuliselt, kuna see on tehtud komisjonides ja üldjuhatuse koosolekutel, vaid esitatakse ainult lõppkokknvõtteid. Tänatvustel koosolekutel kulus veel palju aega liidu põhikirja mutumise küsimustele, kuna selles mitmed osad ei vastanud enam praegusaja nõuetele. Töökoosolekute peatulemuseks oli tänavu kauaoodatud foostööaluste kinnitamine teiste suurte rahvusvaheliste naisorganisatsioonidega, eeskätt naiste hääleõiguse ilmaliiduga, missugune töö ühtlustamise ja jõudude kokkuhoiu mõttes väga tervitatav.
Rahvusvahelise Naisliidu koosolekutest võtavad osa kogu maailma paremad naised, seal on koos naisliikumise veteranid, vanad eestvõitlejad, keda omal ajal koheldi suure umbusalduse, pilke ja laimuga, kuid kes nüüd on oma riikide poolt tunnustatud ja lugupeetud ülikoolide audoktorid, oma kodulinnade aukodanikud, kelle rinda ehitvad oma maa kõrgemad aumärgid. Nende vanade võitlejate read harvenevad ja tänovuselgi Viini peakoosolekul austati jällegi väga mitme vahepeal hauda varisenute mälestust üldises leinas ja aukartuses.
Pean otsekoheselt tunnistama, et minul isiklikult kui väikse ja noore riigi esindajal kel vaid teist korda oli võimalus näha neid vanu tegelasi, kellest paljud on ohverdanud kogu oma isikliku elu ja varanduse oma lemmikaate arendamiseks, olgu see aade siis naise iseteadvuse kasvatamine, kodumajanduse arendamine, laste hoolekanne, kasvatusküsimused või mõni muu ala, ikka aga tüüritud inimkonna parema tuleviku poole ja kantud sotsiaalsest südametunnistusest, on kokkupuutumine nendega olnud koosolekute ülevamaks ja suuremaks elamuseks. Tänavustel koosolekutel, millest paaril korral võttis osa 92-aastane noorehingeline ja tuline Marianne Hainisch, Austria naisliikumise rajaja ja juht tänapäevani, kogu maailma naiste poolt tuntud ja armastatud rahuaate edendaja, keda igal ta esinemisel võeti vastu tormiliste vaimustusavaldustega, oli see naine vist kõigile nooremaile kõige suuremal määral tööle ja edasipüüdmisele virgutav ja vaimustav.
Kuna Rahvusvahelise Naisliidu jooksev töö sünnib kõige suuremal määral kirjateel ja kuna üksikute riikide naistegelastel koduneb sel viisil kirjavahetuse kaudu paljugi häid tuttavaid, keda isiklikult näeb vaid harva peakoosolekutel, ongi liidu peakoosolekute ajal antud palju võimalusi arendada neid tutvusi. Selleks on siis ikka korraldatud palju pidulikke koosviibimisi, ning peamiselt kannavad nende hea kordaminku eest hoolt riik, mis valitud peakoosoleku asukohaks kui ka üksikute riikide välissaatkonnad seal. Niihästi keskvalitsuse kui ka omavalitsuse esindajad ja saadikud teevad kõik, mis nende võimuses, et delegaatidel oleks kokkusaamise võimalusi ja nad tunneksid endid kodus, üleva meeleolu loob juba vastastikune sõbralik kohtumine ning tulemuseks on sõprussidemed paljude maade naisesindajatega, sidemed, mis kannatatvad välja raskeidki aegu. Nii et jõua Austria naised küllalt tänada Rahvusvahelisse Naisliitu kuuluvaidmaid. kus rahvuslised liidud olid neile suureks abiks kõige raskematel aegadel, mõttes oma hoo» lele ja ravitsemisele suurel hulgal Austria nälgivaid lapsi ja saates neile rahalistki abi suurte summadena. Ka maailmasõja keerise ajal tulid kokku Rahvusvahelise Naisliidu juhtivamad tegelased Haagi, et seal ühiselt otsida teid, kuidas aidata oma kõige raskemalt kannatavaid õdesid.
Eesti Naisliit on peale Islandi kõige väiksem liige selles suures, võimsas ja kirjus naisperes, mis kogunenud Rahvusvahelise Naisliidu ümber. kuid peame tunnistama, meile seda tunda ei anta. On ju päris selge, et meie oma vaevalt kümneaastase tegevusajaga pole suutnud teha kuigi palju, võrreldes vanade, põliste kultuurriikidega. Ka puuduvad meil vanad, kogenud, kaalukad ja rahvusvahelise ulatusega tegelased. Kuid neil rahvusvahelistel koosolekutel on ikka kindlamaks kasvav veendumus, et meie kuulume sinna, et kõik Rahvusvahelise Naisliidu püüded on ka meie püüded ning et meie, Eesti naiste, töö liigub samades raamides ja samadel alustel – see vankumatu ühtetuuluvuse tunne on vist kõige kindlamaks tõenduseks, et Eesti naisliikumine on ajakohane ja on õieti rajatud, kuigi ta on veel algastmel, organiseerimise ajajärgus paljudelgi aladel. Kogu Rahvusvahelise Naisliidu töö on sihitud selle poole, et naine, mitte vähem naiselikult kui endistel aegadel, asetaks enesele vaid suuremaid ülesandeid, et ta laiendaks oma silmaringi; et ta süvendaks oma arusaamist elust; et kõik temas uinuvad jõud muutuksid erksaks. Et jõuaks kätte aeg, kus naine samuti kui mees arendaks vabalt kõiki oma võimeid ja töötaks koos ja kõrvuti temaga kõigil elualadel – inimkonna teenituses. Ka meie pole kunagi tahtnud midagi muud, kui arenemise ja tegevuse vabadust selleks, et oma kodumaad ja ühes sellega kogu inimkonda üha paremini ja tagajärjerikkamalt teenida. See ongi naisliikumise sisu ja mõte, nii on seda mõistnud ka Eesti naistegelased ja meid võib meie püüdmistes aina veel kinnitada teadmine, et meie mitte üksi ei ole, vaid meiega on kogu maailma naised.
Lõpuks võiks küsida, kas meil siiski on mõtet olla selles suures orgemifatisioonis kus meie oleme kui liivaterake teiste kõrval ja mille tööst meie oma vaesuse tõttu saame osa vötta vaid puudulikult? Arvan aga, et just seepärast, et oleme üksi nii väiksed, peame kuuluma Rahvusvahelisse Naisliitu ja ammutama sealt jõudu, usku, julgust ning sõprust ja poolehoidu. Ja see viimane meil seal ei puudu. Tänu vist küll esijoones Rahvusvahelise Naisliidu kauaaegse juhataja Lada Aberdeen’i suuremeelsele ja emalikule südamele on Rahvusvaheline Naisliit väikese Eesti vastu algusest peale olnud eriti sõbralik ja on meid alati asetanud teiste kõrvale, sagedasti isegi esiplaanile nihutanud. Ja seda mitte ainult omavahelistel koosviibimistel, vaid ka päris ametlikult. Viimase näitena võiks tuua et Viini peakoosoleku puhul ilmus Rahvusvahelise Naisliidu häälekandja pidunumber, mis on pühendatud üksikute maade tähtsamatele naistegelastele viimase viiekümne aasta jooksul. Esitatud on selles numbris 12 riiki, maailma suuremad ja vanemad riigid tähtsate, ülemaailmliselt tuntud naistegelastega ja nende hulka on võetud ka Eesti. Eleonore Duse, Ellen Aed, Berta Guttneri ja teiste samuti tuntud naiste hulgas on seal pikem kirjutus Lydia Koidula üle Aino Kallase sulest ühes pildiga. Kuna see ajakiri ilmub kolmes – inglise, prantsuse ja saksa keeles ja levib üle terme maailma, on see meile igatahes suureks auks ja uhkuseks, et meie luuletaja ja ärkamisaja naistegelase nimi kandub nii kaugele üle maailma ja ühtlasi tunnistuseks, er rahvusvahelises naisperes meid hinnatakse üheväärselt teiste, suurte ja vanade riikidega.
Marie Reisik
Päevaleht, nr 168, 24. juuni 1930