Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon (ehk nn Istanbuli konventsioon)

Istanbul, 11 V 2011

www.coe.int/conventionviolence

Istanbuli konventsioon on riikide ülene kokkulepe, mis seab esikohale vägivalla all kannatanud, kohustab riiki pakkuma neile võimalikult palju tuge ja teenuseid, juurutab ühiskonnas mõistmist, et vägivallal – eelkõige naistevastasel ja peresisesel vägivallal – puudub igasugune õigustus ning rõhutab, et vägivallaakt lapse juuresolekul on vägivalla raskeim vorm.

Lae alla PDF

 

Preambul

Euroopa Nõukogu liikmesriigid ja teised käesolevale allakirjutanud,

meenutades inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (ETS nr 5, 1950) ning tema protokolle; Euroopa sotsiaalhartat (ETS nr 35, 1961, läbi vaadatud 1996, ETS nr 163), Euroopa Nõukogu inimkaubandusega võitlemise konventsiooni (ETS nr 197, 2005) ning Euroopa Nõukogu konventsiooni laste kaitse kohta seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise eest (ETS nr 201, 2007);

meenutades Ministrite Komitee soovitusi Euroopa Nõukogu liikmesriikidele: soovitust Rec (2002)5 naiste kaitsmise kohta vägivalla eest, soovitust Rec (2007)17 soolise võrdõiguslikkuse standardite ja mehhanismide kohta, soovitust CM/Rec(2010)10 naiste ja meeste rolli kohta konfliktide ennetamisel ja lahendamisel ning rahu tagamisel, ning teisi asjakohaseid soovitusi;

arvestades Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtulahendite üha kasvavat hulka, millega sätestatakse naistevastase vägivalla olulised standardid;

arvestades kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (1966), majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelist pakti (1966) ning ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide kaotamise kohta (”CEDAW” 1979) ja selle fakultatiivset protokolli (1999) ning CEDAW komitee (Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise komitee) üldist soovitust nr 19 naistevastase vägivalla kohta (1989) ning selle fakultatiivseid protokolle (2000) ning ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni (2006);

võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti (2002); meenutades rahvusvahelise humanitaarõiguse põhimõtteid, ning eriti Genfi (IV) konventsiooni tsiviilisikute kaitse kohta sõja ajal (1949) ning selle I ja II lisaprotokolle (1977);

mõistes hukka kõik naistevastase vägivalla ja perevägivalla vormid;

mõistes, et naiste ja meeste de jure ja de facto võrdõiguslikkuse saavutamisel on oluline roll naistevastase vägivalla ennetamisel ;

tunnistades, et naistevastane vägivald on naiste ja meeste ajalooliselt kujunenud ebavõrdsete võimusuhte väljendus, mis on viinud meeste ülemvõimule naiste üle ja naiste diskrimineerimisele ning mis on kujunenud takistuseks naiste täielikule arengule;

tunnistades naistevastase vägivalla struktuurset soopõhist iseloomu ning seda, et naistevastane vägivald on üks olulisimaid sotsiaalseid mehhanisme, millega naised surutakse meestest alamasse positsiooni;

tunnistades sügava murega, et naised ja tütarlapsed kogevad sageli vägivalla tõsiseid vorme nagu perevägivald, seksuaalne ahistamine, vägistamine, sundabielud, nn ”au” nimel toimepandavad mõrvad ning suguelundite ümberlõikamine, mis kujutavad endast naiste ja tütarlaste inimõiguste tõsiseid rikkumisi ning on naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamise üheks peamiseks takistuseks; 4

tunnistades tsiviilelanikke, eriti naisi mõjutavaid inimõiguste jätkuvaid rikkumisi relvakonfliktides,mis leiavad aset laialdaste või süstemaatiliste vägistamiste ja seksuaalvägivalla vormis ning soolise vägivalla potentsiaalset kasvu nii konfliktide ajal kui nende järel;

tunnistades, et naiste ja tütarlaste puhul valitseb meestest suurem oht langeda soolise vägivalla ohvriks;

tunnistades, et perevägivald mõjutab rohkem naisi, märkides samas, et perevägivalla ohvriks võivad langeda ka mehed;

tunnistades, et perevägivalla ohvriks on lapsed, sealhulgas perevägivalla pealtnägijatena;

seades eesmärgiks Euroopa, kus poleks kohta naistevastasele vägivallale ja perevägivallale /…/