Annuk, Eve. Haigused ja igatsused. Lilli Suburgi käänuline tee

Artikli aluseks on ettekanne A. H. Tammsaare muuseumi 11. sügiskonverentsil „Kirjandus ja haigus” 30. novembril 2015 Tallinnas.

 

Haigust võib mõista füüsilise või psüühilise vaevusena, kehalise kogemusena, millele indiviid annab oma tähenduse. Samaaegselt on see ka kultuuriline konstruktsioon, kuna eri haigused omandavad teatud kultuurilisi, indiviidi kogemusest sõltumatuid tähendusi (vt Tuohela 2001: 197–198), mis sageli on seotud metafooridega ja stereotüüpsete ettekujutustega haigusest. Näiteks on tuberkuloosi peetud luuletajate hingehaiguseks ning seetõttu on sel teatav romantiline oreool, samal ajal kui vähki on seostatud tunduvalt negatiivsemate tähendustega (vt Sontag 2002).

Kirjandusuurimise kontekstis saab haiguse teemat avada erinevatest vaatenurkadest. Näiteks võib haiguse kujutamine olla kirjandusteose keskseks teemaks, nagu tuberkuloos Thomas Manni „Võlumäes” (1924, e k 1937) või Valev Uibopuu romaanis „Janu” (1957). Tuberkuloosi temaatika haakub ka luuletaja Ilmi Kolla loominguga, kelle luule nukrat kaduvuseaimust on otseselt seostatud selle haiguse põdemisega (vt Annuk 2004). Kirjandusliku loominguga seoses saabki uurida, kuidas haiguse kogemust kujutatakse tekstides ja millise tähenduse annab sellele kogemusele nii autor kui ka lugeja.

Haigus võib olla tähenduslik ka autori biograafia kontekstis, mõjutades loomingu tingimusi ja võimalusi. Philip Sandblom (2009 [1982]) ongi analüüsinud haiguste, loovuse ja kunstipraktikate seoseid, näidates oma uurimuses erinevate terviseprobleemide mõju paljudele tuntud kirjanikele, kunstnikele ja luuletajatele, nagu Lord Byron, Fjodor Dostojevski, õed Brontëd, Frida Kahlo jt. Ent haigus võib olla ka lihtsalt biograafiline fakt ja ei midagi rohkemat, ilma olulise mõjuta autori loomingule.

Ilukirjanduslike kujutuste kõrval võib haiguse kogemus olla väljendatud autobiograafilise loona – haiguse narratiivina (kirjades, päevikutes, autobiograafiates, blogides jm). Heaks näiteks on Irja Kassi (1969–2014) nii eesti kui ka saksa keeles ilmunud raamat „Kuidas ma lähen” (e k 2008, sks k „Tot auf Probe. Noch einmal zurück ins Leben”, 2010), mis on musta huumoriga varjundatud autobiograafiline teos rinnavähi põdemisest. Haiguse narratiivid leidsid tunnustust kirjandusliku žanrina XX sajandi lõpuks, nihutades kirjandusuurimise piire (Jurecic 2012: 2), ning selliseid tekste käsitlebki kirjandusteaduslik suund – autobiograafiauuringud.

Kirjaniku haigus seostub ka empaatiaga, lähendades autorit kui inimest lugejale ja mõjutades sellega kaudselt autori teoste vastuvõttu, näiteks võib lugejas kasvada sümpaatia konkreetse autori loomingu vastu.

Käsitlen artiklis haiguse teemat kirjandusajaloolises kontekstis. Vaatlen haigus(t)e rolli kirjaniku, ajakirjaniku, pedagoogi ja naisõiguslase Lilli Suburgi (1841–1923) elukäigu, tegevuse ja loomingu kujundajana. Uurin, kuidas ta ise mõtestas oma terviseprobleeme ja millise tähenduse võib neile anda kõrvaltvaataja perspektiivist. Sellest lähenemisnurgast ei ole haigus lihtsalt füüsiline (või psüühiline) probleem, vaid sel kui seisundil või protsessil on kultuurilised, biograafilised, kirjandusajaloolised jm kaastähendused. Seda arvestades pakub Suburgi elu- ja loomingulugu huvitavat ainest haiguse temaatika mõtestamiseks.

 

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Keel ja Kirjandus veebilehel:
http://kjk.eki.ee/ee/issues/2016/7/811

või

Loe / lae alla PDF

 

Artikkel ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus, nr 7, 2016.

 

 

Seotud teemad