Valge mehe vaev. Raili Marling (Feministeerium, 07.01.2016)

Kui vaadata peavoolumeediat ja internetiavarusi, siis tundub, et valgel keskklassi mehel on rasked ajad. Küll “röövivad” nende töökohti naised või sisserändajad, küll taotlevad võrdset kohtlemist samast soost inimeste paarid.

Raili Marling Toronto hokimuuseumis

Raili Marling Toronto hokimuuseumis

Meeste tervis on kehv, keskmine eluiga ei tõuse piisavalt kiiresti, vägivaldsete surmade arv ei taha kahaneda. Meheliku mõõdupuu järgi loodud haridussüsteem paistab diskrimineerivat poisse, kes koolist välja langevad; ka ülikoolides on naisi enam kui mehi. Ükskõik, kas võimust näivad võtvat naised, immigrandid, seksuaalvähemused või mõne muu nahavärviga inimesed, muutumatuks jääb vaid valge mehe hirm ja viha. Ümbritsev kultuur on talle kinnitanud, et tema juhib ja valitseb, kuid enesekindluse asemel kogeb ta hoopis ebakindlust ja ebastabiilsust.

Mees ei saa aru, kas viga on temas või ümbritsevas kultuuris. Ameerikas haarab mees püssi, Eestis viinapudeli järele. Palju on juttu mehelikkuse kriisist. Meenutagem Priit Pulleritsu murelikku küsimust aastast 2010: „Eesti mees muutub järjest jobumaks. Miks?” Võime suisa rääkida täieverelisest jobudiskursusest, nagu seda nimetab Johanna Ross. Selles domineerib äng ja kriisitunnetus, kuid lisaks ahastamisele võib leida ka selle humoorikaid avaldumisvorme, nt väljaanne Jobu: ajakiri meestele, kellest midagi ei sõltu.

 Loe artiklit http://feministeerium.ee/valge-mehe-vaev/