asdf

African women

Aastatuhande arengueesmärk 3

ÜRO Aastatuhande arengueesmärgid
Aastatuhande arengueesmärgid
2000. aastal püstitasid ÜRO liikmesriigid ÜRO aastatuhande deklaratsioonis ülemaailmse vaesuse ning teiste globaalsete probleemide vähendamiseks järgmised 8 eesmärki, mis plaanitakse saavutada aastaks 2015:

1. Likvideerida täielik vaesus ja nälg. Vähendada aastaks 2015 poole võrra nende inimeste arvu, kelle elatis on väiksem kui 1 USD päevas. Vähendada aastaks 2015 poole võrra nende inimeste arvu, kes on näljas.
2. Saavutada üleilmselt alghariduse kättesaadavus. Tagada, et aastaks 2015 saavad kõik lapsed omandada alghariduse.
3. Edendada sugupoolte võrdõiguslikkust ja luua naistele enam eneseteostusvõimalusi. Tagada, et tüdrukutel oleks aastaks 2015 poistega võrdväärsed kooliskäimise võimalused.
4. Vähendada laste suremust. Vähendada 2015. aastaks 2/3 võrra vastsündinute ja laste suremust.
5. Parandada emade tervislikku olukorda. Vähendada 2015. aastaks 2/3 võrra nende naiste arvu, kes surevad sünnitusel või selle tagajärjel.
6. Võidelda HIV/AIDS-i, malaaria jt haigustega. Peatada HIV/AIDS-i levik aastaks 2015 ja hakata seda vähendama. Aastaks 2015 tuleb saavutada malaaria jt levinumate haiguste leviku vähenemine.
7. Tagada loodussäästlikum keskkond. Vähendada aastaks 2015 poole võrra nende inimeste arvu, kel ei ole piisavalt ligipääsu puhtale joogiveele. Aastaks 2020 tuleb parandada 100 miljoni kodutu olukorda. Lõpetada loodusressursside mittejätkusuutlik kasutamine.
8. Luua ülemaailmne partnerlusvõrk arengu edendamiseks. Arendada edasi avatud ja mittediskrimineerivat kaubandus- ja finantssüsteemi; arvestada vähemarenenud riikide erivajadustega, võimaldades nende ekspordile vaba ligipääsu turgudele ja kustutades kahepoolsed võlad; võimaldada arenguriikidele juurdepääs kõrgtehnoloogiale ja hädavajalikele mõistliku hinnaga ravimitele; parandada noorte tööhõivet.

Need 8 arengueesmärki koosnevad omakorda 21 mõõdetavast sihtmärgist, mida mõõdetakse 60 indikaatoriga.

Sooline võrdõiguslikkus arengueesmärkides ja arengueesmärk 3

2000. aastal ÜRO liikmesriikide ja mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide poolt kokku lepitud Aastatuhande arengueesmärkides aastaks 2015 on sooline võrdõiguslikkus on seatud eraldi eesmärgiks: „Eesmärk 3: Edendada sugupoolte võrdõiguslikkust ja luua naistele rohkem eneseteostusvõimalusi“, kuid samas on ta tihedalt seotud ka kõigi teiste eesmärkidega, sest ilma soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseta jäävad täitmata ülejäänud eesmärgid.

3. Aastatuhande arengueesmärgi saavutamiseks on seatud järgnev sihtmärk: soolise ebavõrdsuse kaotamine kõigil hariduse tasanditel aastaks 2015. Sihtmärgi saavutamist mõõdetakse nelja indikaatori abil:
- poiste ja tüdrukute suhtarv alg-, kesk-, ja kõrghariduses
- kirjaoskajate 15-24. aastaste naiste ja meeste suhtarv
- naiste osakaal palgatöös väljaspool põllumajandussekorit
- naiste osakaal maailma riikide parlamentides

Ka arengueesmärk 5, emade tervise parandamine, on otseselt seotud naiste heaoluga.  Võrdõiguslikkuse edendamine, naiste ühiskondliku positsiooni parandamine ja eneseteostusvõimaluste suurendamine aitavad kaasa emade ja väikelaste suremuse vähenemisele, sest naised on paremini teadlikud erinevatest riskifaktoritest; samuti on naistel ja tüdrukutel sel juhul paremad võimalused kaitsta ennast HIV/AIDSi ja teiste suguhaiguste eest.

Kuidas on omavahel seotud sooline võrdõiguslikkus, areng ja globaalprobleemid?

Sooline ebavõrdsus mõjutab negatiivselt kõiki ühiskonna liikmeid ja riikide üldist majanduslikku arengut. Ühiskondades, kus hoolitsetakse võrdselt meeste, naiste ja laste heaolu eest, on vaestel inimestel lihtsam vaesusest välja tulla ja oma elatustaset parandada. Riigid, kus naiste ja meeste vaheline sotsiaalne võrdsus on suurem, on rikkamad: nende majandus areneb kiiremini ja neil on paremad valitsemissüsteemid.

Naiste ja meeste võrdõiguslikkus ja sugupoolte küsimused üldisemalt on arenguga seotud väga paljudes ning erinevates aspektides, muuhulgas näiteks vaesuse, tervishoiu ja puhta vee nappusega seotud globaalprobleemide juures:

- Aafrikas, kus enamus inimesi elatub põllumajandusest, teevad naised vähemalt 70% kõigi põllutöödest. Kuid samas on naistel väga vähe sõnaõigust selle üle, kuidas nende sissetulekut kasutatakse. Kui naistel ei lubata otsustada, kuidas rahalist tulu oma perekonna heaks kasutada, on vaestel inimestel raskem vaesusest välja rabeleda. Olukord on veelgi halvem majapidamistes, mida juhivad naised – kuna neil puudub juurdepääs juriidilistele, majanduslikele ja sotsiaalsetele teenustele, siis nende vaesus suureneb.
- Riikides ja piirkondades, kus naistel ei ole meestega võrdset ühiskondlikku ja kultuurilist staatust ega majanduslikku iseseisvust, on naistel palju suurem risk nakatuda AIDSi ja teistesse sugulisel teel levivatesse haigustesse, kuna naistel ei ole piisavalt sõnaõigust, et vahekorrast kas keelduda või nõuda kondoomi kasutamist.
- Aafrikas ja Aasias peavad naised vee toomiseks päevas keskmiselt kuus kilomeetrit maha käima (vee kogumist peetakse paljudes arengumaades naiste tööks). Rasked käiguretked nõrgendavad ka naiste tervist – eriti ohtlik on raskete veekanistrite kandmine rasedate naiste jaoks.
- Tüdrukute kooliminekut takistab tihti tualettide puudumine koolides. The Forum of African Women märkis, et üle poole tüdrukutest, kes põhikooli pooleli jätsid, tegid seda hügieenisidemete, eraldi tualettruumide ja vee puudumise tõttu.
- Tänapäeva sõjaliste konfliktide puhul on valdav enamik ohvreid tsiviilisikud, eriti naised. Paljudes konfliktides on naistest saanud lausa omaette strateegiline sihtmärk. Nende kaudu – näiteks süstemaatilise vägistamise ja etnilise puhastusega – püütakse ühiskonda niit-niidilt puruks rebida. Rahvusvaheline üldsus on jõudnud arusaamisele, et jätkusuutlik rahu ei ole võimalik ilma naiste osaluseta ning et naisi on vaja käsitleda mitte vaid abitute ohvritena konfliktides, vaid ka rahutegijatena. Sellest teadmisest lähtudes võttis ÜRO julgeolekunõukogu 2000. aastal vastu resolutsiooni nr 1325 teemal „Naised, rahu ja julgeolek”, millega ÜRO liikmesriigid kohustuvad arvestama naiste erilist haavatavust sõjaolukorras ning ka suurendama igal tasandil naiste osakaalu konfliktide lahendamisel (Riina Kionka: Resolutsioon number 1325: naised konfliktides).

Sugupoolte võrdõiguslikkuse saavutamine ja edendamine on ühelt poolt vahend arengu kiirendamiseks. Kuid teisalt on see oluline eesmärk omaette, et saavutada nii naiste kui meeste inimõiguste järgimist: KÕIKIDEL inimestel peaksid olema võrdsed võimalused elada inimväärset elu ning ennast ja oma ühiskonda arendada.

Arenguteema seotust sugupoolte võrdsuse küsimusega sobib hästi illustreerima järgnev fakt: „Naised teevad ära kaks kolmandikku maailma töötundidest, toodavad poole maailma toidust, kuid teenivad ainult 10% maailma sissetulekutest ja omavad vähem kui 1% maailma varast.“ (Allikas: World Development Indicators, 1997, Womankind Worldwide).

See ei tähenda vaid seda, et naistel on madalamad sissetulekud ja nad on vähem jõukad -  laiemas tähenduses koosneb vaesus naiste poliitilise võimu puudumisest ja ebavõrdsest juurdepääsust põhilistele inimõigustele, tööturule, informatsioonile, sotsiaalsetele teenustele, infrastruktuurile ja loodusvaradele.

Kuidas Eesti selle teemaga seotud on?

Teema naised ja areng ei puuduta mitte ainult arenguriike. Naiste ühiskondliku, majandusliku ja poliitilise staatuse tõstmine on vajalik ka enamikes arenenud maades, kus sugupoolte võrdõiguslikkust pole veel täiel määral saavutatud, näiteks Eestis.

Kaasaegses globaliseerunud maailmas moodustavad riigid, majandussüsteemid ja kultuurid omavahel põimunud globaalse kommunikatsiooni- , kaubandus- ning transpordivõrgustiku. Muutused mingis sotsiaalses või majandusikus protsessis või süsteemis ühes maailma paigas võivad avaldada suurt mõju inimeste eludele teistes maailma osades. Eesti on osa sellest globaliseerunud maailmast ning seetõttu oleme otsesemal või kaudsemal viisil arengumaadega seotud. Neid seoseid võib välja tuua mitmeid.

Näiteks, Eesti inimesed tarbivad kaupu (toidukaubad, tööstuskaubad, riided jne.), millest oluline osa on toodetud arenguriikides. Sageli on arengumaades nende kaupade tootmisse kaasatud naistöölised, kes tihti teevad halbades töötingimustes ülipikki tööpäevi, saades oma töö eest vaid väga nappi tasu. Selline naistööliste ekspluateerimine aitab kaasa soolise ebavõrdsuse süvenemisele globaalsel tasandil ning seda aitab alal hoida lääneriikide nõudlus odavate kaupade järele. Seega, tarbimise kaudu on meil võimalik mõjutada inimeste elu arenguriikides.

Footer
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus 2010 - 2011